Emajõe Ateena ja Lõuna-Eesti pealinna Tartuga on mul kõige pika-ajalisem kokku-lahku suhe, mida ma endale ette kujutada suudan. Ma olen Tartusse ja sealt ära kolinud päris mitmel korral. Meie armastus on ühtaegu nii tuim kui ka kirglik, tüüne ja temperamentne.

Selle pildi tegin ma, kui viimati lahkusin. See oli minu jaoks üks keeruline eluperiood ning see lillelõhnas lehkav kaader illustreeris seda hetke kuidagi nii hästi. Kevadises sirelihõngus olid mets ja maa, vesi ja õhk kõik üheks sulandunud, nii et pisut raske oli eristada reaalsust ja pettekujutlusi.

Seisin sillal, imetlesin taamal säravat linna ja teadsin oma sisimas, et aeg on liikuda järgmisesse kaadrisse. Soovimata põletada kõiki sildu, jätsin ma selle paiga ometi taaskord seljataha.

Seisan sillal
sirelilillal
kahe maailma vahel
ja mul puudub
tahe.

…