Milanosse saabume eha hakul, kui õhtu hakkab hämarduma. Septembri lõpus on siinsetele tänavatele kogunenud inimesed üle maailma, et nautida muusikanädala melu. Mina ja mu, samuti heledapäine, sõbranna Maris jääme ühe tänavaäärse kohviku ümber toimuvat sagimist jälgima.
Tõmmud sombreerodega mehed sätivad kõlareid paika ja häälestavad pille esinemiseks. Loomulikult oleme pisut elevil, sest alati on rõõm sattuda ootamatult mõnele lahedale kontserdile, otse keset tänavat.

Meie tähelepanust näivad ka, teisel pool tänavat askeldavad, muusikud huvitatud olevat. Eks oleme meie nende jaoks sama eksootilised kui nemad meile. Siiski piirdume vaid diskreetse pilkudemängu ja plikaliku itsitamisega ning kuulame paar lugu, enne kui peame edasi minema.
Kuna oleme sel korral otsustanud sõita koos turismigrupiga, tuleb järgida ühiseid reegleid.

Jätame muusikud, end nende kõrvale sisseseadnud vaadiõlut müüva poisi ja veinipokaalidega sõprust pidava paari, seljataha. Astume võimalikult aeglaselt mööda tänavat edasi, kuni muusika veel kõrvu kostub …

Jätkub