Kuidagi on kujunenud niimoodi, et kuigi teoorias oleks imeline terve suve pidada maalilaagreid ja ainult kunstile pühendudagi, siis viimastel suvedel olen ma ometi valmis saanud vaid ühe pildi. Seda armsamad nad mulle muidugi on.

Kui enamasti on mu piltide aluseks siiski enda tehtud fotod, siis sellesuvist maali alustasin üle pika aja natuurist kohapeal kodus maal aias istudes ja nautides hetke ning hiljem tunde järgi kihte lisades. Nii sai see pilt kindlasti veel kordades rohkem muinasjutuline, sest mälestustel teatavasti on komme värve muuta.

Kuna mul on mõte järgmisel aastal kodukohas Palamuse Muuseumis kunstinäitus korraldada (olen sellepärast väga elevil!), siis tundsin, et midagi võiks olla veel Paunvere mailt inspireerituna loodud ka sinna (lisaks on ka Hingeloomad kodukoha energias sündinud). Ühtlasi oli mul selge teadmine, et suvine maal peab tulema impressionistlikus võtmes.

Minu vanematekodus kasvavad vanad väärikad õunapuud, mis olid vanad ja väärikad juba siis, kui me perega 24 aastat tagasi sinna kolisime ning mille magushapud õunad meid siiani igal sügisel väga rõõmustavad. Seal aias on muidugi veel ka vahtrad, arooniad, sõstrad, ploomid ja teisedki toredad tegelased esindatud, aga õunaaed kõlab lihtsalt nii kaunilt ja suursuguselt ning kui seal juba üks kallis õeke ka kiikumas on, siis tulgu see „Õ“-de pillerkaar –õega õunaaias – nagu korralik emakeeleharjutus kunagi!

Justnimelt – üks kaunis õde, mis siis, et pildil neid daame mitu on. Teine olen muidugi mina ise. Ma pole just paljudele oma piltidele ennast kujutanud (siiski – selle raamatu esimeselt pildilt võib mind ka leida uhkelt tagareas seljaga publiku poole istumas). Seekord “ta” kuidagi ise tuli sinna ja kohe ka selge teadmine, et see olen mina ise. Igaks juhuks täpsustan, et see osa siiski pole natuurist maalitud, nii osav ma veel pole : )